PERSONAALNE MEELEOLU LOOMINE

Asi seisneb selles, et igaüks on nüüd iseenda meeleolu looja. Mina tegin seda täna hommikul vanakooli õunakoogi ja jõhvikamorsiga.

Vahel puhkepäeva hommikuti on nii ilus viia tagasi end ajamasinal, aega, mis oli enne pandeemiat, siis kui ei tuututatud igikestvatest haigustest, sõjast, hinnatõusudest ja elektrikatkestustest.

No kui ka mõni tuututas siis väsis ruttu ära ja jäi vait.

Rõõm tuleb leida nüüd ise, enda seest, endast. Kui inimesele tambitakse pähe ühte ja sama, siis ta jääbki seda uskuma. Ma siis parem loon enda uskumused, edasiseks, eesseisvaks talveks ja tulevikuks üldse. Lootus sureb viimasena, ärme siis teda praegu veel maha tapa!

Aga üldiselt on ju kõik hästi. Õunu ja jõhvikaid on, elekter ka veel olemas, kuidas muidu sain kooki küpsetada.

Krõll juba diivanil koha sisse võtnud, õnneks tal pea vatti täis, vaevalt ta pahandusi sepitseda oskab. Osad krõllid oskavad, isegi kui pea on vatti täis.

Ikka kaunist hinge ja südamesse!

KAKAO, SÕÕRIK JA AUR

Vahest on vaja auru välja lasta, siis kui tunne on et seda palju kogunenud ja justkui keema hakkad minema. Kõige parem moodus selle maandamiseks on jalutuskäik. Esimene pool maad jalutad nii, et tunned, kuidas iga astutud sammuga lööd vastu maad kogu negatiivse ja halva energia. Teine pool maad kogud endasse iga sammuga positiivset ja head energiat ning tunned, kuidas selg läheb taas sirgu ja rõõm tuleb hinge. Ja nii siis astud välja üks samm teise järel kolesterooli mis saadud kakaost ja sõõrikust ning auru, mis saadud teadagi kust.

Hea on kõndida, linnas on veel metsaaluseid kus ringi kolada, kevadist õhku sisse hingata ja kuulata läbi vaikuse lindude kevadisi hüüdeid. Veel on, kus kolada. Kõnnid seal siis ja mõtled, ei tea kauaks veel neid jalutuskohti on, puidu hind muudkui tõuseb ja linnad muudkui täituvad inimestega. Vaja ju kõik ära majutada, puidu raha eest saaks ju. Siinkohal loodan et sellega mõnele heategijale ideed ei annaks.

Milline vabadus on kevad! Kevadel kaob lisaks lumele ka koroona ja maskikandmise kohustus. Tore on üle pika aja näha inimeste nägusid, rõõmsaid ja kurbi, naeratavaid ja tusaseid, kohe vaatad ja näed, näe, täitsa inimene kõnnib vastu! Mõni üksik on veel maskis ka muidugi, kes lõõritab laulda äsja saabunud võõramaa keelt, mida nüüd igas kodumaa nurgas kohata võib. Aga ega teleekraanil tasubki maskis olla, mine tea mis külge hakkab, ettevaatusabinõu eelkõige!

Olin minagi maski taskust välja visanud ja astusin julgelt poodi kakao ja sõõriku järele. Nii kerge on hingata poes ilma maskita, rõõmsad näod vaatavad lettidel kaupu. Valikuid on nüüd rohkem kui varem, sest varem inimene loopis kõik järjest ostukärusse aja kokkuhoiu mõttes, et siis kodus sorteerida, mida sünnib süüa mida mitte. Nüüd on asjad teisiti, hind ei luba järjest võtta mida hing ihkab. Nii nad seal vaatavad, vaatavad veelkord ja panevad tagasi, ikka mõtle enne kui ostad, pole siin midagi enam priisata! Teine võimalus muidugi kui ühiskatlas borssi keeta, jätkub paljudele ja kokkuhoid missugune.

Raha peab ju ka muuks jääma, annetamiseks, heategevuseks, ligimese armastuseks. Olin ise ka kunagi kõva annetaja ja abistaja. Sai omal ajal paljusid tänavakasse aidatud. Olgu nad kui tahes kirbused ja kärnased, ikka sai neid hoiukodusse võetud ja ravitud. Toidetud ja kasitud, söödetud ja hooldatud, lõpuks neile päris kodu otsitud ja leitud. Teisteltki sai annetusi vahest nende ravimiseks, aga tol ajal polnud kaasmaalased veel nii lahked. Eks igal ühel ole elus sellist perioodi, kui tunned vajadust heategevusega tegelda. Peaasi et see liiale ei läheks. Mina näiteks sain kassiallergia lõpuks, nagu vanasõnagi ütleb: „Ükski heategu ei jää karistamata“.

Aga igal juhul on elu ilus! Ja kui kellelgi peaks annetustest üks väike maamajake üle jääma siis võib vabalt mulle pakkuda, võtan hää meelega vastu!

LOODUS ELAB OMASOODU...

Hommikul kohvitassiga rõdul passides on looduses tunda üllatav rahu, need hommikud on hetk enne kui avada telekas, raadio või uudisteleht...

Need hommikud on õdusad ja vaiksed, mida täidab vaid lindude hõiked kui nad oma pesaasemeid ehitavad, olgu siis kasvõi kajakad kes minu elukohas paneelmajade katustele pesasid loovad, ja varesed kes nokavahel oksaraage laiali veavad. Varesed ja kajakad omavahel ei sõbrusta, aina kisavad ja vaidlevad, vaidlemist on kuulda ka läbi kinnise akna. Ja võta sa kinni, kummal õigus on. Samas on oma asju ajamas ka varblased kes ei lase endid neist häirida, nemad hoiavad omaette, säutsuvad mööda põõsaid ja puid hoolimata suurte lindude vaidlusekisast taevaliual. Varblastel pole muud kui vali säutsumine ja oma kogukonna hoiak, ilmselt ka oma arvamus kogu kevade tulekust, kogu sellest külmast mis veel õhus, kuid vaevalt nad üle jaksavad karjuda kajakatest ja varestest, ilmselt ega nad tahagi.

Loodus tärkab, see elab omasoodu, nii nagu igal kevadel, isegi need viimased kolm kevadet, mis on olnud omamoodi, kellele ärev kellele põnev.

VASTUSETA VASTUTUS

Maailm on näinud erinevaid aegu. Igaüks meist omaette oma väiksemas või suuremas maailmas samuti. Nii ka mina. Olen elu jooksul pidanud õppima ise jagu saama oma terviseprobleemidest, peremuredest, rahaasjadest, eksistentsist üleüldse. Kohati on see on normaalne ja nii käibki, aga kusagil tagakuklas on olnud teadmine, et kui ise enam ei saa, aitab keegi spetsialist. Vahest on lihtne vastutus kellegi teise kaela ajada. Kasvõi selleks, et kinnitust saada, tuge saada ja mõistmist.

On olnud aegu kui ma ei osanud vastutada. Vastutada ise enda eest. Jooksin esimeste ärevushäirete ilmnedes arsti juurde. Peremuredega psühholoogile. Töötuna töötukassasse. Jne. Kui palju on olnud võimalusi, kui nüüd tagant järgi mõtlema hakata. Õlatunne oli varnast võtta. Isegi kui see ei saabunud kohe, isegi kui ei saanud soovitud abi, siis siiski, üks teeots viis teiseni.

Ei taha olla küll pessimistlik ega mängida kohtunikku kellegi üle. Kuid jääb vägisi mulje, justkui tahetakse vabaneda igasugusest vastutusest. Igaüks olgu omaette oma mätta otsas, ja vaadaku ise kuidas hakkkama saab. Paras eksperiment. Paraku oleme harjunud teisiti, vähemalt enda eest julgen seda väita. Ehkki liiga sinisilmne ja naiivselt ühiskonda uskuv, kohati kriitiline kuid viisakalt alluva ühiskonna kodanikuna ei saa enam asjadest sotti.

Lolli lootusega helgesse homsesse avan ikka ja taas uudisteportaali, vahel klõpsan telekast uudiste kanaligi lahti, kuid sealt vahib vastu vaid lootusetus ja surm. Iga päev kisub justkui rohkem maailmalõpu poole. Või pigem katastrooffilmi stsenaariumiga õuduste poole. Jah nii on isegi täpsem, maailmalõpp oleks liiga lihtne, põmaki! ja asi tahe. Siin aga tuleb enne veel piinelda, teadmatuses. Selge sõnaga on must-valges kirjas välja toodud vaid tõdemus, et peagi saab arstiabi vaid valikuliselt, kui sedagi, kõikvõimalikud hinnad tõusevad ja surnuid tuleb koormateviisi juurde.

Nagu hüüdja hääl kõrbes jääb kajama „kes vastutab“? Keegi ei tea, ja keegi ei kuule, ja kedagi ei huvita.

Lill suves – see oledki Sina

Suvi on täies hoos, nii märkamatult on kohale jõudnud soe õhk, päike ja õitsvad lilled. Elu meie ümber paneb meid tormama mööda, õitsvaid aegu märkamata. Tee silmad lahti ja hinga sügavalt sisse, õu on lõhnu täis!

Suvine pööripäev on kohe käes. Mida oled aastaga ära teinud, mõtled, kui istud peagi saabuva Jaanilõkke ääres. Võta seda kui kasulikku õppetundi. Kiida ennast tehtu eest, mis tegemata jäi seda saad ka hiljem teha. Sellest pole midagi, kui mõned eesmärgid jäid saavutamata, mõned kohtumised kohtumata või mõned ostud ostmata. Seda kõike saab ka hiljem teha.

Mine õue, vaata õitsevat loodust ja tunne rõõmu selle üle mis sul on nüüd ja praegu Vaata ja Sa näed, et tegelikult on nii palju, palju mida ette näidata, iseendale...

Vaata suvist ilu enda ümber ja vaata ilusat ennast, ilu see on tunne Sinu sees. Anna endale puhkust muredest, ülemõtlemisest ja kahtlustest. Ole nüüd lihtsalt Sina ise, lilleke keset suve. Sa oled ilus! Ja päev on päikest täis.

MÕELGE ENNE, KUI TEETE OMA VABADUSEMIITINGUID

Olen Kogemusnõustaja, läbi oma kogemuse tean rääkida ja aitan inimesi nende ärevushäiretes, stressis, depressioonis, suhetes... kes oleks arvanud et lisandub veel.

Minu ema on 84 aastane, saab endaga hakkama, liigub, toimetab. Täna kukkus, täitsa jala pealt, hakkas oma toast kööki tulema et toitu võtta, ja kukkus. Jalad läksid risti-rästi, panime ruttu külma hernepaki jääkapist puusa vastu mis haiget sai, ei aidanud. Saime ta kuidaki diivanile istuma, jalga liigutada ei saanud, nii hull valu lõi puusa. Kutsusin kiirabi kell 18:30, tunni aja pärast helistati tagasi – vabu brigaade ei ole, ei tea millal saab.

Vanainimene istub diivanil ühe koha peal, vähimgi liigutus tekitab valu. Täitsa lõpp, elame ajastul mil arstiabi peaks olema kättesaadav igale ühele. Ei süüdista, ei kritiseeri siinkohal meditsiini, annan neile au, praeguses olukorras et üldse hakkama saavad, selle kaose keskel. Kuid minu sõnum siinkohal hoopis teine.

Kui vaatasin laupäeval pilte Delfis, autorivid protestivad ise ka ei tea mille vastu, õudusega vaatasin, protestivad millegi vastu, millegi eest, mille eest? Et käivad poodides paljaste nägudega, kas tõesti nii raske on see mask ette panna? Ja siis tehakse veel postitusi et koroonat polegi nagu olemas! Äkki aitab juba! Ja muidugi osad siin minge veel reisima ka! Et ikka veel igasugu koroona jampsi siia väikesesse Eestisse tassida! Kas tõesti on nii raske olla natuke kodusem, natuke vaoshoitum, kuni see kõik peatub, kuni on taas olemas meditsiiniline abi, sealhulgas kiirabi, et inimesed kellel seda vaja on, neile kel on ka muud tervisehädad peale koroona.

Me ise saame palju ära teha. Natuke mõistmist, natuke vähem protesti, ja natuke rohkem ligimesearmastust, kasvõi nende suhtes, kes tõesti vajavad meditsiinitöötajate abi. Ärge levitage koroonat, inimesed, ärge protestige ja vibutage oma paljaid ninasid, mis aevastavad ja pritsivad tatti üle väikse Eestimaa.

4,5 tundi hiljem saabus kiirabi brigaad. Aitäh Teile, meditsiinitöötajad, kes te annate endast parima antud ajal, segasel ja pöörasel ajal, minu lugupidamine ja kummardus. Jaksu ja jõudu, selles hullus maailmas, sellel hullul koroona ajastul.

Muutused ilma muutusteta

 

Kui paljud meist on rahul iseendaga? Kohe nii rahul, et ei tahagi enda juures midagi muuta? Kindlasti on, vaimselt ärganuid ja meelelt rahunenuid. See on suur õnn, tunda ennast õnnelikuna sellisena, nagu oled. Aga kui ikka midagi on puudu, kui ikka tahaks midagi muuta, kuidas seda teostada, eriti veel kui oled ärevuses, stressis või suhteprobleemidega kimpus.

Meie ümber on kolossaalne hulk infot. Võtame näiteks kasvõi tavaline Facebook. Avad hommikul lehe, vastu vaatab hulk ilusaid inimesi. Bikiinides ideaalse kehaga, säravvalge laia naeratusega, koduses miljöös taustal üli ägeda sisustusega eluolu, kaunilt kujundatud maamaja keset lillevälju, puhkusereis keset palme, keset merd... keset kogu ilu inimene oma kogu ilus. Kiirgav enesekindlus, käevangus ilus kaaslane, ilmselt hingesugulus, avatud, rõõm, ilus elu! Kuidas teised siis selle saavutanud on ja sina ikka siin paigal tammumas, oled ju nii mõelnud vahel?

 

Samas jooksevad läbi reklaamid, raamatupoe riiulid on täis käsiraamatuid muutumise kunstist. Kohati see tõstab motivatsiooni, ei vaidle vastu, kuid kohati tõmbab alla nii et kaob viimanegi usk endasse. Tutkid mööda internetti, otsid oskusi ilusatelt või vapratelt või nõidadelt. Selle asemel et endasse süüvida, mida sa tahad. Mida me otsime, kust leida ja lõpuks, kas seda kõike ongi vaja? Mis fenomen see on, mis aitaks rahu sõlmida meie teadvuses meist endist, sellisena nagu oleme? Sellises elus mida hetkel elame?

 

Kui hommikul ärgates vaatab peeglist vastu seesama pilt, enne meigi tegemist parem on inimeste sekka mitte minna, kartes et ehmatad nad ära. Tõmbad selga oma lemmikkleidi, mis sai soetatud paar aastat tagasi, avastad õudusega, et pitsitab ja kõht on nagu eriti silmatorkavalt ette kuhjunud. Juues hommikukohvi oma tavalise köögilaua taga, ärkad mõttel, et ikka veel pole remondini jõudnud. Teed päevaplaane, samas tõded, et need ei erine suuresti möödunud päevadest. Vaatad üle tööpakkumiste nimekirja, kus vajatakse üli ägedaid, üli taibukaid, üli susser mussereid, saad aru et jälle pole sinu päev, jälle pole sa oodatud rõõmsameelsete töörügajate nimekirjas.

 

Unistad muutustest. Lubad endale, et homme hakkad trenni tegema, et homme alustad võõrkeele õppimisega, et homme leiad hea kaaslase, et homme on see päev mis muudab kogu sinu elu. Aga täna – istud oma remontimata köögis, jood oma lemmiktassist kohvi, võib olla kammid isegi juuksed ära, ja vaatad aknast välja – kuni tõded, siin ja praegu, oma kehas, ainulaadne! See värvimata nägu ongi minu, need voldid piha ümber on minu, tehke järgi kui oskate! Selle kitsaks jäänud kleidi annad ära, sest poes on müügil ka suuremaid numbreid, muidu ju täpselt sama nagu eelmine! See köögiremont ei olegi oluline, ka siin saab lilledega vaasi lauale panna, küpsetada suure plaaditäie kaneelisaiu ja tunda ennast vabana, elusana. Nii nagu sa ise tahad. Olla just selline nagu sa praegu oled.

Ja rahuned, ning muutused ilma muutusteta hakkkavad iseenesest sinu ellu tulema.

 

 

Paanikaks pole põhjust

 

Kas oled mõelnud, kuidas säilitada rahu pingelises olukorras, kuidas käituda nii, et närvi ei läheks ja suudaks jääda olukorra peremeheks? Paraku mõtiskleme selle üle siis, kui kõik on veel hästi. Kui keeruline situatsioon ukselävel, unustab nii mõnigi oma elus kogetu ning satub paanikasse. Justkui lapsepõlves, kui õppisid enne eksamit päris kõvasti, kuid jõudes  klassiruumi oli selline närv sees, et ununes kõik õpitu. Meelde tuli alles siis, kui rahuned. Nii on ka täiskasvanuna teatud olukordades.

 

Elus käib enamasti ikka üles ja alla, osad situatsioonid ei ole meeldivad. Nende kohta on ütlemised „see viis mind tasakaalust välja“, „lõi jalad alt“, „mõjus nagu sahmakas külma vett kaela“ jne. See tähendab, et mingi uudis, muutus, kellegi reetlikkus, ebaaus ootamatu tegu mõjub laastavalt. Välised ärritajad toovad esile paanika ja emotsioonide puhangu. Kurbus, süütunne ja soov kohe olukord lahendada ajab segadusse, kui seda kohe ei ole võimalik saavutada.

 

„Tark ei torma“, oleks siinkohal hea meelde tuletada. Vaadelda olukorda kõrvalt ja alles peale seda anda hinnang. Kas suudame alati? Probleemidega on nii, et need ei teki üleöö, sellele eelneb miski. Meile saadetakse märke, kui palju oskame neid lugeda on iseasi, et end ette valmistada millekski, mis toimuma hakkab. Kui palju usaldame oma sisetunnet? Millest see tuleneb, et me ikka ja jälle käitume samamoodi paaniliselt iga tagasilöögi ajal, kuigi oleme proovinud ja lubanud endale enam mitte ärrituda. Tasuks siin ehk uuesti üle vaadata oma enesehinnang, enda väärtus oma silmis, enesekindlus ja usk endasse.

 

Kui laseme paanikal juhtuda, seda muudkui süvendades ja süvendades, lükkame kõrvale võimalikud lahendused, mida meie mõistus ise meile tahab anda. Klammerdume mõtetes ainult selle probleemi külge, situatsiooni külge, mis takistab kaine mõistusega asja vaatlemast. Jälgides mis signaale meie keha meile saadab, võib teha omad järeldused. Paanikaga kaasneb nutmine, nuttes löövad pisarad nina kinni ja seeläbi ei saa vabalt hingata ega ka vabalt mõelda. Hingamine toimub lühidalt ja kiirelt, kiirenevad südamelöögid ja tekib pea uimasus.  On meil seda kõike siis vaja?

Nii et järgmine kord, kui miski lööb rivist välja, kõigepealt võta aeg maha. Vaata situatsioonile otsa vaikides, hinga rahulikult, ära vasta kohe, kui see on võimalik. Suutes olukorda rahulikult hinnata tulevad pähe ka paremad vastused. Hinga ja vaatle, keskendu endale ja oma soovidele. Ära lase ennast paanikal jalge alla tampida. Tegele sellega juba enne, kui see juhtub. Nii on elu palju lihtsam ja õnnelikum! Ela elu nautides, sest paanikaks pole põhjust!

 

Julge olla õnnelik

Minu teele on sattunud mitmeid õnnetuid inimesi. Pealtnäha on neil kõik olemas, pere, lapsed, abikaasa, armuke, hunnik sõpru, ilus kodu, töökoht, raha. Aga ikka on nad õnnetud. Midagi on puudu, otsides seda mööda ilma, mööda sõpru ja alkoholi, kuid ikka jääb see miski leidmata, mis tooks rahulolu, õnnetunde, täiuslikkuse.

Olen kunagi ka ise kuulunud nende sekka. Sellest välja tulemine nõudis üksjagu pingutust, rännakuid iseendas, lahti rääkimist, selgeks tegemist ja lõpuks äratundmist. Saan neist aru ja nõustan läbi oma kogemuse, läbi kogemusnõustamise. Kuid valik on meis endis, igaühes üksikult, keegi teine inimene ei saa sulle musta valgeks rääkida, seni kuni mõistad, ise.

Kuid mõtle, kas pole asi hoopis selles, et miski sinu elus on üleliigseks saanud, miski mis ei lase sul enam olla õnnelik, ehk tuleb sellest siis lahti lasta? Kui sa mõtled oma suhetele, mehega/naisega, sõpradega, töökaaslastega, on need kõik õiged valikud sinu elus just praegu? Inimesed sinu ümber, tegevused sinu elus. Kas vajab miski muutust?

Et olla õnnelik, tuleb vahel teha raskeid otsuseid, lahti laskmise näol. Sellest, mis sind enam ei teeni pole ju mõtet kinni hoida. Elus edasi viiv jõud, mida ei saa ohjata. Lörri läinud suhted, rutiinseks muutunud töö või sõber kes on vaid harjumus sinu elus. Mis hoiab sind kinni lahti laskmast sellest, millega sa pole enam õnnelik?

Hirm muutuste ees, harjumuspärane ja mugav, aga ometi rõhuv. Me muutume eluga koos, ajaga koos. Küsimused, kumma kaaslase peaksin valima, millise töökoha peaksin leidma, kuhu reisida, mida teha et õnnelik olla??? Tihti palutakse minult nõustamise asemel ennustust, mis kuulub ka minu ellu, sügav kummardus siinkohal Taro kaartidele. Nad küll soovitavad ja suunavad, kuid pelgalt ennustamine ei saa kedagi lõplikult õnnelikuks teha. Seda saad sa teha ainult ise, läbi mõeldes oma praegune olukord, elu, soovid ja valikud.

Julge teha muutusi oma elus, et siis uuesti olla õnnelik!

 

 

Teise ringi Narcissused ja Echod

Leida enda kõrvale hea ja hooliv kaaslane on paljude suur soov sõltumata vanusest. Kui on juhtunud nii, et noorena loodud abielu on karidele jooksnud või muul põhjusel üksi jäädud, siis hing ihkab ja ohkab ikka kellegi järgi. Seda enam, kui lapsed suured ja pesast välja lennanud. Siis üksindus on kohati talumatu. Ega peagi tingimata abielu või kooseluni jõudma, piisab kui on keegi kellega välja minna, reisile sõita või muud toredat ette võtta. Ja põhiline – jagada oma rõõme, muresid, päevasündmusi ja salamisi mõelda, see on nüüd kogu eluks.

 

Kust leiame selle kaaslase-sõbra-partneri? Väljas käies eriti tihti nad ette ei juhtu. Praegusel ajal kohe üldse ei juhtu, sest pole just palju kohti seoses viirusega, kus rahvast vaadata ja ennast näidata saab. Tutvusportaalid - miks ka mitte. Endalgi sellekohane kogemus varnast võtta. Kahjuks või õnneks nii rõõmu kui pettumuse kogemus. Nii et ikka kõik omal nahal ära katsetatud. Paraku seal tutvudes, kui tihti siiski saab aru kohe alguses, kellega tegu? Mis on tema eesmärk tutvuse sobitades ja kuhu see välja viib. Tegelikult ei tea kumbki, aga nagu öeldakse, lootus sureb viimasena.

 

Muidugi ei pea ma siinkohal silmas tutvusportaalide avarustes olevaid veidrikke, naljategijaid, ühe öö tutvuse otsijaid, nõmetsejaid ja abielurahvast, neid tuleb ikka sekka vahele muudele tutvusesobitajatele. Aga välistame need, eks neilgi ole omad põhjused seal olemiseks. Mitte et ma neid õigustaks või hukka mõistaks, see on nende probleem. Kuid minu vaatevinklis jäägu selliste kuulutuste avaldajad tahaplaanile. Luubi alla võtan hoopis muud teemad, mis on peast ja elust läbi käinud. Nendeks on Narcissused ja Echod *. Nimelt juhtus kätte üks üli õpetlik raamat sel teemal, kus mõtisklusi nartsissismist ja kajast.

 

Eks igaüks ootab kohtingutelt parimat enda jaoks. Kellel mis prioriteediks on, mis annab õnnetunde. Kelle jaoks on see siiras armastus, hoolivus ja austus. Kelle jaoks aga lihtsalt noor keha. Kui seda ei leia, mida otsid, siis tasub ka teise pilguga vaadata. Et oleks ühised huvid, sarnased jututeemad, vaated ja mõtted. Ideaalvariant on muidugi see, kui on keemia, kohe alguses on tunne, et tahaks käest kinni võta, kaissu pugeda ja sinna jäädagi. On see armastus esimesest silmapilgust või sensuaalne tõmme? Mis iganes see on, aga ülimalt hea on seda tunda. Eriti peale kuude või isegi aastate pikkust otsingut.

 

Liblikad kõhus, roosad prillid ees, süda väriseb kohtudes nagu tallekesel, see on armumine, mida võib tunda igas vanuses inimene. Selleni võib viia eelnevalt saadetud ilusad sõnumid, sümpaatsed profiilipildid ja muidugi - üksindus. Lõpuks on leitud see keegi, kes näib nii pagana sobilik, täitsa oma inimene, justkui hingesugulane, keda oled juba ammu ammu otsinud. Ja siin ta on, otse suhtlusportaalis – nagu ahjusoe sai! Alateadvusesse on pilt loodud, sõnumite ja tekstide kaudu, kuidaki nagu südamesse oleks teine pugenud kohe. Ahvatlev, kuid tasuks säilitada kainet pead – ja ikka ainult selleks, et mitte haiget saada.

 

Olen ise hästi emotsionaalne inimene, lisaks täielik romantik, seega tean mida see tähendab, kui armastuselained pea kohal kokku löövad. See äratundmine, minu inimene! See on nii super tunne. Kes meist ei oleks seda kogenud! Ka mina olen seda kogenud ja seetõttu julgen edaspidi endale tunnistada, et jäta need roosad prillid heaga koju riiulile, kui esimestele kohtingutele lähed. Ei saa kindlalt väita, et peabki kõigiga üli ettevaatlik olema, aga ega mu kirjutise eesmärk polegi kõiki ühe malliga mõõta. Juhtumeid on erinevaid, see on ju selge.

 

Kuid tulles nende kahe tegelase juurde, keda ennist mainisin Narcissus ja Echo, neid on meie hulgas rohkem, kui me arvatagi oskame. Legend Narcissusest, kes armastas ennast üle kõige ja Echo, peegelduv heli, kes kordab kõike järgi. Mainitud raamatus on väga huvitav analüüs neile kui isiksustele üleüldse, Narcissus hüüdis ja Echo vastas, misläbi esimene armus oma enda häälekõlasse, kuid teine oli vaid pelgalt matkija.

 

Nii see tähendabki, kui üks kaaslane on suhtes domineeriv, ainult temal on õigus, ainult tema jutt on oluline ja tema arvamus esmatähtis. Tundub justkui paneks ta teisele sõnu suhu, mida too ütlema peaks või mõtteid pähe, mida too mõelda võiks. Teisel ei või olla oma arvamust, ega oma vaateid asjadele. Sest ainult Narcissus räägib. Ja Echo vaid kordab mõtteid, on kõigega nõus ja päri, sest ta ei ole ju nii tark, nagu Narcissus! Kuid Echo kiindub, pikemas perspektiivis ta muutub sõltuvaks, sest tema enda häält pole juba ammu kuulda olnud. Kuid eneseimetlejast Narcissus otsustab üks hetk, et talle aitab, ta on liiga hea selleks suhteks, ega ometi keegi julge kahelda, et tema midagi valesti teinud!

Ei või iial teada, kus ja kellega kohtuda võime, armuda ja hiljem kurta. On see Narcissus kes muudab kaaslase Echoks, või Echo, kes ei raatsi enam Narcissusest loobuda.

Hoidkem siis pea selge ja silmad lahti! Ja ärge kartke küsida nõu oma lähedastelt, veel enne kui pea ees uude suhtesse sukeldute. Kõrvaltvaataja pilk on kriitiline kuid õiglane.

 

 

·      Tekstis mainitud raamat on „Narcissus ja Echo, müüt ja analüüs“, autor Endel Talvik

Stress kui elustiil

Kui avada Internet ja sisestada otsingusse sõna „stress“ on tulemuseks väga palju infot. Stressi tekke põhjused, stressist vabanemise õpetused, miks-milleks-kuidas see meil avaldub ja mis teha, et sellest eluga pääseda. Olen omal ajal isegi seda temaatikat väga palju lugenud, uurinud, analüüsinud ja tarkuseteri kogunud. Kohati isegi aitab. Aga kui see on olnud pikemas perspektiivis, siis langed ikka ja jälle sellesse seisundisse tagasi.

Miks me siis ikkagi oleme nii stressis, katkised ja nutused?

Mingis mõttes on see nagu elustiil. Naabril on, eks siis mul ka. Naabrist parem! Kui lugeda stressi sümptomeid, leiab igaüks endalgi sellest nimekirjast vähemalt  paar ja pikema ülemõtlemise peale leiab veel mõne. Nii see loob oma keskkonda meie kehas ja mõistuses. Kas lühemas või pikemas perspektiivis, ühekordselt või korduvalt. Tundemärgid nagu öine kella 3-ne ärkamine, rahutus hinges justkui kohe juhtub midagi, kerge ärrituvus igast pisiasjast, liigne härdameelsus kus iga vaadatud film ajab nutma, söömishäired kas üle- või alasöömised. Kõige krooniks tunne, et ei taha voodist väljagi tulla, sest kõik on masendav, hall, elu on hirmutav ja ümbrus on kurb.  

Minu lapsepõlvekodus stressist ei räägitud. Arvan, et mina tundsin stressi juba lapsena. Aga meie kodus see jutuks ei tulnud, sest kellelgi teisel pereliikmel seda polnud. Või siiski oli, lihtsalt ei räägitud? See oli sellel ajal tavaline, et hingeseisundist ei räägitud ega selle üle ei arutletud, lihtsalt käidi iga päev tööl ja koolis, tuimalt.

Olen stressiga juba ammu tuttav ilmselt seetõttu, et olen liiga tundlik ja emotsionaalne, alates ajast, kui ennast mäletan. Tagantjärgi mõeldes saan aru, miks ma olin üks ütlemata kurb laps, kes muretses kõigi ja kõige pärast. Sest olingi stressis, juba lapsepõlves, kuid seda ei märgatud. Mind kurvastasid teatud asjad, millest minu kaaslased arugi ei saanud. Näiteks kui nägin tänaval kodutut kassi või koera, ma oleks nad kõik endale koju vedanud. Või koolis, kui õpetaja kutsus tahvli ette vastama.

Aasta õpet Kogemusnõustamises hakkas asi teise külje pealt paistma. Palju selgemalt ja objektiivsemalt. Sestpeale on olnud kergem nii enda kui teiste hinges toimuvast aru saada. Ja aru saada mis on siis ikkagi stress ja kuidas seda ohjata, kui ta peaks jälle päevakorda kerkima. Stress on minu jaoks pikaajaline protsess, mis käärib hinges ja kui jääb sinna pikemaks ajaks siis sellest kujuneb elustiil. Elad justkui vahelduva eduga. Kord paistab päike, kord on torm. Stress on lihtsalt nii kerge tulema, igast tühjast asjast võib tuju langeda.

On mitmeid käsiraamatuid, õpetusi, teadmiste laekaid, kus saab head nõu stressist vabanemise kohta. Oma kogemusest võin öelda, seda teha üksi on üliraske. See kõlab nii, et kui sul on stress, siis ära mõtle üle, mine jalutama, võta töölt puhkepäevi, veeda aega sõpradega lõbutsedes, mine trenni, toitu tervislikult jne jne. Kui seda kõike õnnestub teha siis ole kindel, sul polnud stress vaid lihtsalt ajutine kehv tuju, mida liigitatakse vahel ka stressi alla. Jah tõesti see võib aidata vaid sellise lühiajaliselt kestva stressi puhul, pikaajalise puhul paraku mitte. 

Stress kui seisund, mis on kestnud aastaid, kasvanud koos inimesega, saanud elustiiliks, vajab lahendamist sügavamalt. Ma tean, et on olemas sellised ravimid nagu antidepressandid, ise pole küll tarbinud sest pole tableti usku, seega ei tea milline mõju on. Minu jaoks on suurem usk suhtlemine, probleemi välja rääkimine ja arutelu. Miski mida nimetame stressiks istub kusagil inimese sügavas hingesopis ja pääseb sealt välja läbi kõne.

Võid rääkida kuuga, päikesega, metsaga, võid leida hea sõbra kes sind järjepidevalt kuulab või siis inimese, kes on sellist hingeseisundit ise kogenud, kes teab, mida sa tunned. Rääkimine on parim ravim, mille läbi leida tee rahulikuma ja murevabama hingeseisundini.

Nii et räägi ja seeläbi mõistad ennast palju paremini!

 

Armastuse päike

Me armastame ja tahame olla armastatud. Armastus on miski, mida seostatakse eelkõige kaaslasega, kes on meie ellu tulnud algupäraselt ju täiesti võõra inimese näol. Ja kui see kaaslane, see „õige“ saabub meie ellu, siis eeldame, et see kestab igavesti. Liblikad kõhus ja roosad prillid ees, tunnistan ausalt, see on igati hea tunne. Meile tundub, justkui see inimene on täpselt see unistus, keda oleme terve elu oodanud. Tundub, et meil on nii palju ühist, meil on sarnane maailmavaade, me mõtleme ühtemoodi, me oleks justkui hingesugulased! Iseenesest on see hea ja väga teretulnud kogemus. Annaks Jumal, et see nii jääks! 

Aga vahel ei jää. Siis kukub kogu maailm me ümber kokku. Kes süüdistab ennast, kes kaaslast, kes kogu maailma. Pettumus võib lüüa jalust nõrgaks. Ei tahagi nagu enam midagi teha. See on karm, mõnele lihtsam, kuid enamasti ikka teema, mis ei ole meeldiv kogemus. Eriti kui oled väga kiindunud ja andnud endast kõik, et suhe toimiks. 

Suhte purunemine purustab meie meelerahu, kogub kurbust hinge, tekib üksi jäämise tunne. Hirm edasi olla ilma selle inimeseta. Tihti ei taha me külastada enam neid paiku, kus sai koos käest kinni jalutatud. Ei ole huvi vaadata neid telesaateid, mida on koos õhtuti vaadatud. Rääkimata sõprade ringist, eriti kui on tekkinud ühine tutvusringkond. Sest kuidas sa lähed teiste sekka, kus kõik hakkavad küsima ja uurima, et mis teil siis juhtus ja muud sarnased küsimused. Pealegi, üldse ei taha sel ajal näha teisi paare, mitte kadedusest, vaid lihtsalt, valus on.

Mis siis teha? Koju istuma ja nutma jääda pole lahendus. Haarata mobiil ja helistada nüüd juba endisele kallimale, no ei ole kindel, et see hea mõte oleks. Sõnum saata, paluda, anuda, sekka ka pahurdada, ega seegi pruugi katkist parandada, võib veel hullemaks teha. Sõbrad ja sõbrannad kord kuulavad, kord mitte, nad kindlasti tahavad aidata, aga tihtipeale ei tea, kuidas. End täis juua pole ka mõtet. Kui siis jah üks kord ju võib, aga teate, see ei vii kuhugi.

Ma pakun, et enne kui teha midagi mida pärast kahetsed, proovi joonistada armastuse päike. Joonista selline päike, mida joonistavad lapsed. Ümmargune ring millest kiired välja tulevad. Iga kiir tähistab armastust, kellegi või millegi vastu. Armastus oma laste, vanemate, kallima, kodu, töö, hobide, toidu ... jne. vastu. Mõtle ja pane kirja iga kiire juurde, mida armastad. Mõned kiired elu jooksul kas pikenevad või lühenevad või mõned kustuvad sootuks. Armastada oma lapsi, vanemaid, on nii julge ja loomulik, need kiired säravad igavesti. Hobid, töö, toit, sõbrad, midagi võib elu jooksul muutuda, üks tuleb, teine läheb. Armastusekiir oma kaaslase vastu võib kahjuks kustuda nii, et sellest ei jää midagi järgi. Aga vaata, kui oled oma päikesele kiired ümber joonistanud, kui palju tegelikult alles jääb! Isegi kui see üks kiir kaob, siis vaata, kui palju kiiri veel alles on! 

Olen nõustanud mitmeid naisi sellel teemal, kellel suhted kaaslasega ei laabu, kellel see konkreetne päikesekiir aina kustub ja tuleb taas ja kustub taas. On küll keeruline sellises olukorras inimesel aru saada, et on veel mitmeid teisi kiiri sinu ümber, mis on samuti armastus. Kuid nii see on. Tea, et tegelikult paistab päike ikka edasi!